Eelmise aasta viimasest päevast hakkas kehtima pakendiseaduse muudatus, mille kohaselt keelati müügikohtades klientidele tasuta õhukeste kilekottide jagamine ja pandi kohustus pakkuda nende kõrval alternatiivseid pakendamisvõimalusi.
Millised ettevõtted ei või enam tasuta kilekotte jagada?
Keeld puudutab kõiki jaekaubandusettevõtteid, kes pakuvad müügikohas klientidele tasuta kilekotte. Peamiselt mõjutab muudatus toidupoode, kuid samamoodi ka elektroonika-, riide-, jalanõude-, ehituspoode – kõiki, kes pakendavad ise või võimaldavad klientidel neilt ostetud tooteid kilekottidesse pakkida.
Milliseid kilekotte ei või üldreeglina tasuta jagada?
Seadusemuudatus reguleerib kõige enamlevinumaid plastkandekotte: õhemad kui 50 mikronit ehk õhukesed kilekotid (ehk tavalised sangadega poekotid) ja õhemad kui 15 mikronit ehk eriti õhukesed kilekotid (tavaliselt väiksed läbipaistvad sangadega kotid). 50 mikronist paksemaid kilekotte seadusemuudatus ei puuduta ja neid võib jätkuvalt tasuta jagada. Lisaks on seadusemuudatuses mainitud ka oksüdantide toimel lagunevat kilekotte, mille müüki või tasuta jagamist soovitatakse vältida. Põhjuseks on asjaolu, et oksüdantide toimel lagunev kott on valmistatud sellisest plastist, mis sisaldab mikroosakesteks lagunemist põhjustavaid lisaaineid. Seega ei ole tegemist biolagunevate kilekottidega, kuna need lagunevad üksnes väikesteks tükkideks ja jäävad loodusesse.
Millal on lubatud tasuta kilekotte klientidele jagada?
- Eriti õhukesi kilekotte võib tarbijale tasuta anda, kui neid kasutatakse hügieeni tagamiseks. Siia alla kuuluvad näiteks kotid, mida kasutatakse esmase pakendina lahtiste toiduainete pakendamiseks, nagu puu- ja juurvili ning lihaletis hakkliha, et tagada toiduohutuse nõuete täitmine. Kui aga nimetatud toiduained on juba müügikohas eelpakendatud (näiteks on kurgid pakendatud kilesse) ja klient soovib need panna täiendavalt kilekotti, siis peaks ta selle eest maksma.
- Eriti õhukesi kilekotte võib tasuta anda lahtise toidukauba esmaseks pakendamiseks toidu raiskamise vältimiseks. See tähendab, et tarbija saab ise valida endale vajaliku koguse ja ei pea ostma suuremat ettepakendatud kogust ehk tegema sundostu. Teisisõnu, kui poes on kõrvuti eelpakendatud banaanikobar ja lahtised banaanid ja tarbija soovib ainult kahte banaani, siis võib ta võtta lahtiseid banaane ja kasutada nende pakendamiseks tasuta eriti õhukest kilekotti.
- Nii õhukeste kui eriti õhukeste plastkandekottide tasuta jagamise keeld kehtib ainult müügikohtadele, kus kaupleja pakub kaupa vahetult. Seega ei puuduta see e-kaubandust, kus tarbija ei langeta ise kauba pakendamise mooduse üle otsuseid.
- Tasuta kilekotte võivad klientidele jagada ka inimesed, kes ei tegele kauba müümisega majandus- või kutsetegevuse raames, näiteks inimesed, kes müüvad oma tooteid ajutiselt mõnel laadal.
Mis saab, kui ettevõte rikub tasuta kilekottide andmise keeldu?
Keskkonnainspektsioonil on õigus teha ettevõttele hoiatus ja/või ettekirjutus ning nende eiramise korral määrata sunniraha. Maksimaalne sunniraha suurus on seaduses ette nähtud kuni 35 000 eurot, aga reaalselt sõltub see siiski rikkumise olulisusest ja suurusest.
Milline seadus näeb ette tasuta kilekottide andmise keelu?
Keeld tuleneb pakendiseaduse § 5.
Pakendiseaduse muutmise seadusega saab lähemalt tutvuda SIIN.
Mida tuleb veel silmas pidada seoses kilekottide pakkumisega?
Lisaks eeltoodule näeb seadusemuudatus ette kohustuse pakkuda õhukeste ja eriti õhukeste plastkandekottide kõrval tarbijatele alternatiivseid pakendamisvõimalusi, näiteks riidest ja paberist kotte, võrkkotte ja biolagunevaid plastkotte. Kohustus pakkuda alternatiivseid pakendamisvõimalusi kehtib isikutele, kes tegutsevad majandus- või kutsetegevuse raames. Seega ei rakendu alternatiivide pakkumise kohustus turu- või tänavakaubandusele, välja arvatud juhul, kui kaupleja tegutseb majandus- või kutsetegevuse raames.
Allikas: Eesti Kaubandus-Tööstuskoda
